08/05/2022
Täna oli emadepäev. Kõige ilusama emotsiooni said kindlasti need, kes said ema kallistada, koos perega lõunalauas istuda, juttu ajada. Kui ema ja vanaema sai lapselapsi hellitada, samal ajal kui noorem põlvkond köögis askeldas, kooki lahti lõikas ja lauda kattis.
Paljudele oli ainuke võimalus minna surnuaeda ja süüdata küünal. Minul on see üks paigake siin ilma peal juba 55 aastat olnud. See asub kodunt kolme kilomeetri kaugusel, sõidan sealt mööda väga tihti, näen oma perekonnaplatsi tee pealt. Mulle on aastate jooksul palju öeldud, et mu ema oli väga ilus ja hea. Väga hea inimene, mäletavad teda tundnud inimesed. Mina kahjuks ei mäleta, sest vaevu kolmeaastase lapse mälu veel kõike ei talleta. Tean ema ainult piltide ja juttude järgi, aga mul pole õrna aimugi, kuidas ta istus või astus, kuidas rääkis, kuidas mind hellitas või kutsus ...
Sellel nädalavahetusel mäletati emasid kolmandalgi moel – mattes tema urni. Ma vist juba olen korra postitanud siin vahepeal matuste teemal. Kujundan kõigi muude tööde ja tegemiste hulgas ka virtuaalseid matusekutseid ja seetõttu tean, et sellel nädalavahetusel leidsid oma viimase rahupaiga mitmed urnid üle Eestimaa. Ka meie perel tuli see sellel nädalavahetusel läbi teha. Meheema ja laste vanaema lahkus teispoolsusesse küll juba jaanuari keskpaigas, aga pere ühine otsus oli, et urn saab mulda sängitatud just emadepäeva nädalavahetusel. Selle aasta mai keskpaigas oleks meheema saanud 85, see oli teine põhjus.
Kuni meheema surmani olin ma veendunud, et kõige õigem on urn kohe matta. Sellest on räägitud palju, et urn ei peaks määramata aja kusagil kaminasimsil või toariiulil seisma. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead saama, eks. Seni, kuni urn koos tuhaga maa peal on, pole ta veel lõplikult lahkunud.
Ja ometigi on see aeg jaanuarist kuni eilseni pannud mind muutma oma arvamust. Terve selle aja oli meheema tuhk tema oma korteris. Tema poeg ehk minu mees käis lilli kastmas ja kontrollimas, et kas kõik on korteris korras. Nägin, kuidas tal oli seda aega vaja. Käia, mõelda ema pool oma mõtteid. Ma ei tea, kas ta mõned jutud ema pildi ja urniga ka maha pidas, aga oletan, et nii see võis olla. Oli ju tema see, kes ema sealtsamast korterist surnuna leidis.
Eile, laupäeval, sängitasime urni pereringis mulda. Surnuaiavaht oli meheema viimse puhkepaiga, urni jaoks kaevatud augu ääre väga kenasti kaunistanud. Urn sai valitud selline, mis aastaga maapinnas laguneb. Surnuaiavahiga nõu pidades selgus muu jutu käigus ka see, et need lindid, mis pärgade ja kimpude külge seotakse, on 15 aasta pärast maapinnas veel nii heas korras, et pese või puhtaks ja võta taaskasutusse. Uusi haudu kaevates pidi ikka aeg-ajalt linte maapinnast välja tulema, seetõttu surnuaiavaht teab seda. Ehk siis, nende sünteetiliste, plastikulaadsete lintide lagunemisaeg on väga-väga p**k.
Hoolimata sellest k***a alatooniga sündmusest oli nädalavahetus ilus. Pere tuli kokku, söödi ja joodi, mälestati ja mäletati lahkunuid. Hauaplats sai ilus ja värviline, tänu kevadlilledele. Hing sai kõigil rahu, sest kõik sai tehtud nii nagu tema - ema, meheema, vanaema, vanavanaema - soovis. Ei olnud ühtegi asja, mis hingele jäi, et oleks võinud teisiti. Hingerahu on tähtis, sama tähtis on perel aeg-ajalt kokku tulla, koos istuda, üksteist tunda ja teada, et ollakse olemas. On väga tähtis teada, kes sa oled ja kust tuled, kes on su esivanemad. Hoidke oma vanemaid, hoidke neid siis, kui nad veel olemas on.
