13/01/2026
Inimesed küsivad mult vahel,et mis tunne see on ja sageli lisatakse juurde, et proovi rahuneda.
Aga kas sa oled kunagi tundnud surmahirmu?
Sellist tunnet, et kohe saad infarkti. Süda peksleb rinnus nagu tahaks sealt välja murda. Hingata on raske. Südames on valud. Kui päris infarkt on korra, siis see tunne tuleb ja läheb. Aga see tuleb ja tuleb uuesti. Ma sooviks, et kuskil oleks väljalülitusnupp.
Hullematel päevadel lisandub veel keha värin. Käed värisevad. Iiveldab. Kõik tuleb korraga peale, nagu paisu tagant pääsenud veelaviin.
Nutad. Nutad. Nutad ja siis oled veel enda peale kuri, et miks sa ei suuda lihtsalt rahuneda.
Lihased on nii pinges, et tunned, kuidas oled võimeline hambaid suus puruks hammustama.
Väsimus, kohutav väsimus. Selline, mis ei kao magades. Keha tahab voodisse jääda. Mõistus tahab tegutseda. Sa upitad end püsti ja kohe justkui keegi tõukab sind pikali tagasi. Nagu elu näitaks korraks valgust, lootust, võimalust ja siis narrides lükkaks jälle maha.
Ja inimesed ei näe seda. Väljast paistad ju toimiv. Seest aga võitled ellujäämise nimel. See ei ole nõrkus. See ei ole liialdamine.
Ja vahel tahaksin ma oma psüühika või aju panna enda ette, teisele laua poole istuma. Vaataksin talle otsa ja küsiksin otse,et mida sa tahad? Sa ei lase mul tööle minna. Aga ilma tööta ka ei lase elada. Sa ei talu tegevusetust, aga ei talu ka pingutust. Mida sa minust tahad? Mida sa tahad, et ma teeksin?
See on nagu lõputu vasturääkivus mu sees. Iga valik on vale. Iga samm karistatakse läbi valu, ärevuse või täieliku kurnatuse.
Kui inimesel on kadunud töövõime, siis see on tegelikult sama, nagu olla ratastoolis. Lihtsalt sinu ratastool asub su peas. Ja see on teistele nähtamatu. Pole mingit vahet, kas sa ei saa tööle minna sellepärast, et majas puudub kaldtee või sellepärast, et ärevus on nii tugev, et sa ei ole füüsiliselt ega vaimselt võimeline uksest välja astuma. Takistus on päris. Piirang on päris. Kannatus on päris.
Aga nähtamatu puue sunnib sind pidevalt end õigustama, tõestama ja seletama. Taluma pilke, hinnanguid ja soovitusi stiilis, et võta end juba kokku.
Kui saaks, siis ma töötaks. Kui saaks, siis ma jaksaks. Kui saaks, siis ma ei valiks seda elu kunagi.
Aga ma ei ole laisk. Ma ei ole nõrk.
Loodan, et ma suutsin seda tunnet kirjeldada nii, et see oleks arusaadav ka neile, kes pole kunagi pidanud oma peas ellujäämise nimel võitlema.
Ma ei kirjuta seda kaastunde pärast. Ma kirjutan selleks, et nähtamatu saaks nähtavaks ja inimesed mõistaks natukenegi.
Järgmisel korral kirjutan ma juba paranemisest ja väikestest sammudest.
Nautige lumist talve ja armastan Teid!
