10/10/2026
Mõni aeg tagasi andis onu mulle mõned vanad filmirullid, mis olid aastakümneid ilmutamata seisnud. Lasin need lõpuks ilmutada ja nende fotode kaudu avanes mulle üks väga tuttav ja armas maailm.
Keskkond, milles üles kasvasin, on kahtlemata mõjutanud minu arusaama kodust, ilust ja ruumist. Ja üsna tõenäoliselt ka seda, miks ma täna üldse sisekujundaja olen.
Minu vanavanemate kodu oli kõike muud kui see, mida ühes tavalises tolle aja kodus võis leida. Vanaisa oli disainer, tema üks vend arhitekt ja teine kirjanik, vanaema õde kunstnik. Kunstnikke ja loomeinimesi leidus meie suguvõsa mitmes liinis nii edasi kui tagasi liikudes.
Ilmselt just sealt pärineb minu armastus iseloomuga ruumide vastu. Kodude vastu, mis ei püüa järgida mingit etteantud stiili või trendi, vaid räägivad oma elanike lugu.
Ruumipsühholoogia üks põnevamaid tahke ongi minu jaoks see, kuidas meid ümbritsevad ruumid meid mõjutavad. Kuidas lapsepõlvekodu võib kujundada meie ilumeelt, harjumusi, turvatunnet ja ettekujutust sellest, milline üks kodu olema peaks. Sageli ilma, et me seda ise üldse teadvustaksime. Ometi on see justkui üks salakeel, mida lugeda ridade vahelt.
Ja just selle nähtamatu, iga inimese jaoks nii isikliku seose avastamine ongi minu töö üks põnevamaid osi. Mõista, milline on inimese suhe koduga, mis on teda kujundanud ja mida ta oma kodus päriselt vajab.